Reis Kreekasse oli üli äge ja meeldejääv. Loe kuidas meil läks. Kirjutasime iga päeva lahti ja päeva taga on autor :)

1.PÄEV - Mirtel

EST: Meie reis algas kell 3.30 hommikul Tallinna lennujaamas. Tegime esimese grupipildi tiimist ja ka koos vanematega. Andsime ära oma kohvrid ja läbisime turvakontrolli. Väljumisvärava juures oodates alustasime vlogi filmimisega. Kuna oli nii vara hommikul ja kõik olid veel üsna väsinud, alustasime rahulikult toidu otsimisega, edasiste plaanide arutamise ja pooleldi magamisega.

Kell 5.45 tõusis lennuk Tallinnast õhku. Üllatuslikult istusid Mai ja Romet ülebroneerimise tõttu lennuki kõige esimeses reas. Ülejäänud meist aga istusid lennuki kõige viimases reas. Vaade lennukist oli ilus, kuigi enamus aja lennust kõik magasid. Pärast umbes 1,5-tunnist lendu maandusime Varssavis, Poolas. 

Poola aja järgi maandusime 6.20 (-1h Eesti ajast) Seejärel oli meil järgmise lennuni umbes 2 tundi aega. Leidsime üles õige värava ja sättisime ennast oma asjadega ootealasse istuma. Hakkasime kordamööda lennujaama avastamas käima. Kõhud olid juba kõigil tühjad ehk peamine eesmärk oli hommikusöök leida. Erinevaid poode oli tõesti palju, kuid enamus neist olid tavalised suveniiripoed. 

Ühest suveniiri-/mänguasjapoes jäi meile silma legomehikese kujuline kaisukas ükssarviku kostüümis. Seda nähes oli selge, et tema peab meie tiimiga kaasa tulema. Tekkis aga küsimus, et mis talle küll nimeks panna? Tegime instagrami küsitluse, kus sai talle nimesid pakkuda. Tuli igasugu mõtteid, näiteks Legocorn, Unibrick, Minna, Notsu-Potsu, Sparkle ja Sparklebricks. Koheselt me nime ära ei otsustanud, aga ajapikku hakkasime teda kutsuma Megacorn’iks. Et siis nüüd on meil Minicorn ja Megacorn. 

Kell 9.30 saime lennukile, kuid enne õhkutõusu pidime küllalt palju ootama. Alles veidi pärast kella kümmet saime lõpuks Kreeka poole lendama. Saime LOT’i kinkekotikesed, kus sees oli laste tegevusraamat ja pakk kriite. Ka sellel lennul pakuti vett ja saiakesi. Valida oli sõstramoosi või tomati sisuga saiakeste vahel. Lend kestis 2,5 tundi. 

Maandusime Ateenas Kreeka aja järgi kell 13.30 (sama  aeg mis Eestis). Lennukist välja astudes oli juba mõnusat sooja õhku tunda. Suundusime pagasilindi juurde,et oma kohvrid kätte saada. Kõik pagas jõudis tervelt kohale! Niisiis suundusime väljapääsu otsima. Tegime vetsupausi ja käisime toidupoest läbi. Liikusime õue, lennujaama ette. Ilm oli imeline - 25º sooja ja mõnus tuul. Sättisime ennast ühe nurga taha istuma, tegime esimese tiimipildi Kreekas ja Mai otsis edasisi juhiseid. Proovisime  just poest ostetud keefirit ja võib öelda, et see maitses sama hästi nagu Eesti keefir. 

Kohtusime Leedu FLL tiimiga, kes meiega samale bussile tuleb. Hakkasime kohe jutustama, et kuidas teekond Kreekasse on läinud, mis on nende innovatsiooni projektiks ning ei läinud kaua aega enne kui ka robotid kotist välja pugesid. Näitasime neile oma käigukasti, millest nemad ja nende juhendajagi väga vaimustuses olid.

Kell 16 istusime bussile, mis oli korraldajate poolt tellitud ja pidi meid võistluse toimumise kohta, Rantšosse viima. Peale meie ja leedukate sõitsid samas bussis ka Lõuna-Korea tiim ja veel üks tiim kuskilt maalt, mis enam hästi meelde ei tule:) Hakkasimegi sõitma. Aknast oli väga ilus vaade, linnatänavad ja apelsinipuud teede ääres. Jätkasime vestlust leedu tiimiga. Rääkisime maast ja ilmast, oma eelmistest hooaegadest jne. Jagasime kogu bussile oma kleepse.  Lõuna-Korea tiimilt saime vastu ka võtmehoidja. 

Olime juba veidi üle tunni sõitnud, kui me kuskil peatusime. Lootsime, et äkki olemegi lõpuks kohal, sest algul lubati, et sõidame umbes 1 tunni, aga tuli välja, et lasime mingi tiimi lapsevanemad lihtsalt kuskil maha. Vaatasime siis Google Mapsist, et  kui kaugel veel oleme ja see näitas, et oleme hoopis teisel pool Ateenat ja 2 tundi on Rantšosse veel sõita. Tundus imelik, aga leppisime sellega. Magasime veidi. Kell sai 18.30 ja me ikka sõitsime. Vaatasime jälle kaarti. Seekord olime juba õiges suunas, aga ikka veel oli omajagu minna. Kell 19 pidime seal juba õhtusööki saama, aga aina rohkem  hakkas tunduma, et me selleks ajaks küll kohale ei jõua.

Hoolimata sellest, et buss sõitis 2h rohkem, kui see alguses pidi, jõudsime me ka lõpuks kohale. 19.20 saime bussist välja. Õhtusöök juba käis ja meie kõhud olid kohutavalt tühjad. Tegime ruttu “check-in” ära ehk näitsaime, et oleme kohal ja saime toad ja võtmed kätte. Tiimi peale saime 2 tuba ehk Mirtel, Greete ja Mai olid ühes toas ning Karl, Romet ja Oliver teises toas. Õigemini  ning siis jooksime jalad seljas sööma. Nälga me ei jäänud - pakuti kartulit, kanaliha, salatit ja oi oi oi kui magusaid ja värskeid apelsine! 

Kuna buss jõudis nii hilja kohale, siis olime graafikust väga maas. Pärast söömist oli kiire asjade lahtipakkimine ning vajalike asjade valmis panemine. Lipud oli vaja kokku panna, kostüümid selga ajada jne. Vähemalt Greete, Mirteli ja Mai toa kohta võib öelda, et 5min pärast kohvrite avamist ei olnud põrandat asjade alt enam nähagi.

Siiski suutsime rongkäigu jaoks õigel ajal õigesse kohta jõuda. Ükssarviku kostüümid tõmbasid meile palju  tähelepanu ja juba saime paljude ägedate inimestega rääkida. Palju küsiti, et kas meil palav ei ole kostüümides, kuid õnneks oli ilm juba õhtu tõttu jahedamaks läinud ning polnud mingit probleemi. Leidsime üles teise Eesti tiimi, Heroes Of Tomorrow ja meie alliance tiimi, Turbotics Norrast. Tegime koos pilte, tegime tutvust ja jagasime muljeid.

Kell 21.00 hakkas rongkäik. See oli võimas ja hoopis midagi muud, kui see mida Eestis kogenud oleme. Kõik tiimid olid super energiaga, hiiglaslikud lipud lehvisid ja iga tiimi juurest kostus rõõmsaid hõikeid. Rongkäigus olime Soome tiimi, Superfast Unicorns, ees. Nii tore oli juba tuttavaid tiime näha! Olime nendega Soomes võistlemas käies juba tuttavaks saanud.

Rongkäiguga suundusimegi avatseremooniale. Sisenedes enne saali istumist käis iga tiim lavalt läbi ja kõiki tutvustati lühidalt. Terve õhtu oli tohutult lõbus. Eduacti ehk korraldaja organisatsiooni president pidas kõnet, näidati hooaja teema videot, sai palju palju tantsida ning kõik koos vaadati tiimide tehtud videoid. Üks video, kus pidi rääkima, mida tähendab First Dive teie tiimi jaoks ning teine video, kus pidi tantsima Kreeka Syrtakit. Meie muidugi tegime ka kõik need videod ning nii tore oli iseennast nii suurel ja tähtsal ekraanil näha. Õhtu lõpuks muidugi tantsiti ka kõik koos sedasama Syrtakit ja muid tantse. 

Veerand kaksteist öösel sai pidu läbi ning oli aeg magama minna. Veidi üritasime enne kiiruga tekkinud segadust põrandalt koristada, käisime pesus ja siis tuli veel instagrami story’de ja postitustega järjele jõuda. Lõpuks jäime magama veidi enne kella kahte, mis tähendab, et esimene päev meie reisist kestiski konkreetselt 24 tundi. 🙂

2.PÄEV - Oliver

Teisel päeval ärkasime väga vara. Ei olnud soovi kohe voodist tõusta, seetõttu veetsime esimesed 30 minutit kuni tunni voodis. Kui olime ennast kogunud, suundusime tiimi boksi üles panema. Ajasime rollupid püsti, kinnitasime need nipukatega ja paigaldasime alla kivid, et need stabiilselt püsiksid. Kaunistasime laua erinevate dekoratsioonide ja nänniga. Pärast seda läksime jooksuga hommikusööki sööma. 

Järgmiseks suundusime taas boksi juurde. Panime selga oma kostüümid ja läksime robotimängu katsetama. Kahjuks ei läinud kõik plaanipäraselt, kuna sinine lisa lõpetas töötamise. Kuid me ei lasknud end sellest heidutada. Jätkasime oma kaasaskantavates soome saunades (tuntud ka kui ükssarviku kostüümid) robotimängu, kus saime oma aasta madalaima tulemuse, 45 punkti. Olime kõik veidi shokeeritud, kuid võtsime seda kui head nalja ja uut kogemust. 

Suundusime harjutusajale. Kõige rohkem vajas parandust sinine lisa. Õnneks oli viga väike – pidime vaid ühe juppi ümber keerama. Kohe pärast parandusi saavutasime teisel robotimängul oma aasta parima tulemuse - 245p. 

Pärast seda oli aeg teha oma leg-day harjutus ja joosta kõrgest ja järsust mäest üles, et kohtuda Eduacti presidendi Kostas Vasileiou-ga. Kohtumine oli väga huvitav, sest tegime temaga ka intervjuu. Teine harjutusaeg kulus kolmhargi missiooni täiendamisele, kuna see ei tahtnud õigesti töötada. 

Pärast missiooni parendamist suundusime sööma makarone, mis maitsesid tunduvalt paremini kui eelmise päeva soolaliha. Pärastlõunal puhkasime ja valmistusime esitluseks. Arutasime tiimiga kõik läbi ning oligi aeg hindamisruumi minna. Esitlus läks hästi ja suutsime esitada oma ideed selgelt ning kõik plaanitu ära rääkida. Kõike seda inglise keeles teha oli muidugi paras väljakutse, aga õnneks polnud see meie esimene kord.

Esitluse lõpus kinkisime hindajatele kingitusekotid meie voldikute, kleepsu ja Eesti kommidega. Seejärel kohtusime teiste tiimidega, jagasime ka neile kingikotte ning tegime tiimidega koos pilte. Mirtel ja Oliver said proovida Kašhastani rahvustoitu. Seejärel filmisime Lipuvabrikule videosid, tänutäheks nende suurele toetusele. 

Kella 21 paiku kogunesime sõprusõhtule. Kõik koos vaatasime tiimide ettevalmistatud muusikavideoid. Meil oli just nagu oma eurovisioon, ainult et Legovision. Vaatasime kõigi videod ära ning siis said kõik oma lemmikute poolt hääletada ja 3 parimat  said ka auhinnad. Kuigi meie esikolmikusse ei pääsenud, siis hiljem saime paljudelt tagasisideks, et neile väga meeldis meie esitus:) Õhtu lõpus saime palju tantsida ja lõbutseda. Oli üks vahva ja meeldejääv pidu! Teine päev lõppes jällegi südaöösel.

3.PÄEV - Greete 

Kolmas päev oli meie jaoks üks raskemaid. Väsimus oli tappev, palavus võttis hingeldama, kuid siiski oli tore nautida seda imelist loodust rantšos, saada kogemusi, mida paremini teha ja nautida seda imelist seltskonda nende inimestega, kellega sul midagi ühist oli.

Naljakas ja ka pisut ebameeldiv kogemus oli see, kui hommikul tahtis Greete oma juukseid pesta, kuid vesi oli jääkülm ja oli seda võimatu teha duši all. Viimased õhtud oli vannitoast tulnud imelikke häälitsusi, sest vesi oli nii külm, et isegi varvast ei suutnud sisse pista. Greete otsustas, et olenemata sellest, et kraanist sooja vett ei tulnud oli seal siiski mõnusam oma juukseid pesta. Õnneks sai küll Greete pea pestud, aga kaelaprobleemid tekkisid tal vist küll sellest pingutusest. Fun fact on see, et poiste toas tegelt oli sooja vett, aga me ei teadnud sellest varem.

Hommikusöök oli maitsev nagu eelmistel päevadel: võikud, maitsvad apelsinid ja õunad jne. Proovisime selle endale kiirelt sisse sööta, sest viimased toimetused vajasid veel boksis korda saatmist. Panimegi boksi üles ja jagasime päeva rollid ära. Kuna aega oli vähe ja teistel olid juba boksid üleval, siis meil läks see isegi pisut stressirohkelt, kuid boks tuli sama nunnu või isegi nunnum kui eelmisel päeval. 

Päeva alguses käisime tiimide juures, suhtlesime nendega ja jagasime pakikesi. Pakikesed olid meil ägedad: paberkotid, mille saime Liialt; kogukonna poolt kogutud Eesti kommid; meie kleeps ja voldik. Romet ja Oliver jäid boksi hindajate ja teiste tiimidega suhtlema sealhulgas ka boksi valvama. Väga äge oli käia teiste rahvaste, kultuuride ja inimeste juures. Saime teha palju pilte, praktiseerida inglise keelt ja proovida isegi rahvariiete elemente. Minu meelest oli üliäge käia meie boksi kõrval asuva riigi juures, sest nemad andsid meile pähe panemiseks rahvuslikud peakatted ja me panime neile pähe üksssarviku sarved. Samuti pakuti meile pakuti ka rahvuslikke suupisteid, kus ütleme nii, sai Mirtel ühe suure kultuurišoki. Lisaks filmisime paar storyt Lipuvabriku jaoks, kes olid meile toonud üli nunnud

Siis tuli käia kolmandas robotimängu voorus. Seal me ei saanud küll nii palju punkte kui enne, sest panime paljudes kohtades valesid alguspunkte. Kokku 185 punkti, selline oli hea tulemus võrreldes meie 45 punktiga. Aga miks? Sest Karlil, kui vasaku ala eksperdil oli palavusest juba väga paha olla ja pidime minema mängu ilma temata. Õnneks olime Soomes selle kooslusega juba harjutanud. 

Mäng läbi, oli meil kokkulepitud, et Turboticsi harjutus ajal lepime kokku strateegia. Kuna me unustasime oma harjutusaega muuta, magasime me enda oma maha ja pidime leppima ainult nende omaga. Nemad tulid just robotimängust ja ajakava natuke nihkus, ei jõudnud me tervet aega isegi koos olla, rääkimata harjutamisest ehk kokkuvõttes jõudsime me ainult ühele meelele ja valisime “läheb nagu läheb” strateegia. Mirtel ja Greete tegid paremat poolt ja nemad vasakut. Sellest õppisime, et tuleb arvestada teiste soovidega ja rohkem varem läbi arutama ja harjutama. Sest see oli lihtsalt suur kaos. Muusika oli kõva ja ise rääkisime vaikselt, vahele tuli keelebarjäär ja me ei saanud üksteisest aru.

Kuna poisid hakkasid tervise pärast ükshaaval laiali pudenema ei teadnudki nad, et me saavutasime meie tiimi “Unitics” (unicorns+turbotics)iga teise vooru ehk 16 parema sekka. Mängisime kokku 2 vooru, rohkem me edasi ei saanud, sest meiega samas voorus võistlesdi tiimid, kes said robotimängus 600p

Meie alliance tiim Turbotics Norrast oli väga äge. Nad olid küll vaiksed ja rahulikud, kuid neis olid väga palju. Neil oli samuti robot koos käigukastiga ja üliägeda “sisse-välja” käiva süsteemiga robot. Igatahes oli neilt palju õppida. Nende tiimi nimi tulenes vist kiiretest tigudest. 

Pärast robotimänge ja alliance game oli kõige esimene auhindade jagamine, kus jagati kätte robotimängu karikad nii robotimängude kui ka Alliance gameide oma. Äge oli vaadata, kuidas tipptiimid saavad maxpunktide lähedale punkte. Alliance game karikad jagati mõlemale tiimile, kes olid koos ühes alliance tiimis - algul kartsime, et kokku saadakse üks karikas, mida riikide vahel oleks raske ära jagada, aga probleem oli täiesti lahendatud. 

Pärast põnevaid robotimänge einestasime jälle maitsvate toitudega sööklas 

Kogunesime kõikide tiimidega ägedasse mini amfiteatrisse, kuid tegelt see oli päris suur.

Seal me ootasime teisi tiime, et kõik kohale jõuaksid. Selgitati juhised meile mikrofoniga, Mega palav oli. Jagunesime siis tiimideks. Meie tiimis oli Kasahstani tiim Qasygurt ja Ungari tiim S-team. Meile kõigile anti kast koos - kangaga, juhiste ja plaaniga ning tokiga, kuhu vist lipp otsa panna. Pidime käima numbrite järgi ja ei saanud aru, kuhu eriti minema peame nii, et jooksime teistele järgi, sest tundus, et nad teadsid, mida teha. Lisaks rääkisid nad ka enda keeles nii, et ei olnud kõige lihtsam aru saada. Esimene punkt - tuli visata selline “kahe palliga, mis olid ülendatud nööriga asi” saada pulga otsa. Igaüks pidi viskama ja igaüks, kes kolmest tiimist viskas palli pulga otsa sai tiimile punkti. Meist sai pihta ainult Oliver ja kui ma ei eksi, siis tiimi peale saime kokku umbes 5 punkti. Jooksime edasi teise punktini. Seal tuli välja valida iga tiimi esindaja, meie valisime Oliveri, sest talle meeldivad krabajad. Tuli krabajaga saada pall topsi. Kolmas punkt oli õige võtme leidmine. See läks meie tiimi esindajatel päris libedalt, kuid Ungari tiimist ei saadudki sedaluku lahti ja meil lihtsalt lubati edasi minna. 

Jooksime taas tagasi ja pidime saama palli sellise puust augu sisse. Karl oli juba lootust kaotamas, sest ülesanne ostus keerukamaks kui tundus, aga viimasel sekundil. Sai Karl selle sisse ja naeratus tuli kõigil näole. Meil oli veel ülesandeid, mida me lahendada ei jõudnud, sest meil läks koha otsimisele palju resurssi, kuid veel tegime selliseid ülesandeid nagu krõpsupalli viskamine. Hularõnga edasi andmine kehaga, nööridega topside liigutamine ja pliiatsi nii, et vesi välja ei tuleks.Oli tore, kuid väsitav ja ülesandeid oli niiiii palju. Keegi tiim leidis aarde ka lõpuks üles. Olenemata sellest, et me ei võitnud oli meil hea meel, et see raske asi lõpuks läbi. Oli olnud seeüks tore, palav ja segane mäng :)

Pühapäev nagu ka eelmised päevad lõppes hilistel tundidel. Nagu kombeks oli ka lõputseremoonial rongkäik, kuid see hakkas hoopis vastupidi. Kui esimene päev alustati tiimist number 1, siis seekord oli vastupidi. Meid see väga palju ei mõjutanud, kuna olime numbritest enam-vähem keskel (29ndad). Puhusime veel juttu meie toreda sõprustiimiga Soomest. Nautisime seda, kuidas kokku oli tulnud naaberriikidest ükssarvikud. Samas nii erinevad. Väga äge igatahes. Panime end valmis nagu esimesel päeval. Rongkäik sujus. Hüüdime koos “U-ni-corns,” Kui majja sisse jõudsime valmistusime medalitseremooniaks. Meile pandi joostes kaela uhked medalid ja tantsisime laval täiega. Üli äge tunne. Pandi meid ritta järjekorra järgi pinkidele istuma. Saime veel viimast kord uhkelt lippudega lehvitada, kuid me suurest väsimusest natukene ei austanud lipuvardaid ja need nats väändusid ja läksid katki. Aga jagati karikaid. Üli uhke tunne oli näha nii tugevaid tiime. Meile tegi kõige suuremat hea meelt, et teine eesti tiim HOT sai karika. Põhiväärtused I. Nii tublid. Me küll ise ühtegi karikat ei saanud, kuid olime kogemuse üle uhked. Tseremoonia ajal näidati jälle seda sama videot, mida meile juba ma ei tea kui palju oli näidatud. See oli väga professionaalne, aga meid seal näha polnud vist eriti:(. Pärast tseremooniat käis üks trall ja laul edasi. Poistel oli juba väga halb olla ja väsimus ka nii, et lasime nad magama. Ise tegime veel intervjuusid, tantsisime ja tegime ka väikses koosseisus HOTiga pilti. Muide Mirtel riietas Greete merekolliks confettiga hehe. Tants käis seal veel pikalt, kuid üks hetk pandi muusika pausile ja pidime magama minema. Õnneks oli boks juba enam-vähem korda pandud. Aga noh meie tuba…: It was a disaster ütleme nii. Tuli pakkida ja me palju hädaldasime ja muidugi jäi pakkimine hommikusse. Aga päeva siiski lõpetasime vahvate mälestustega ja ülioluliste õppetundidega..

4.PÄEV - Karl Joonas 

Neljandal päeval lahkusime rantšost. Hommikul pakkisime kokku veel viimased asjad, tegime korda oma toad nii hästi nagu oskasime ja pärast hommikusööki lammutasime oma boksi laiali. Kõik läks väga sujuvalt (ma ei tea, kuidas tüdrukud oma toas laiunud segaduse viirust koristasid). Enne bussi astumist tegime veel viimased pildid ja siis asusime teele. Bussis olid viis tiimi: Saksa, Poola, Bulgaaria, Soome ja meie. Kõik Soome-Ugri keelegrupid olid ühes bussis, kuid me ei jõudnud koos ühtki pilti teha. Giid meie bussis oli tore kohalik naisterahvas, kes rääkis meile Kreeka kultuurist, majandusest ja ajaloost, kuni olime jõudnud oma esimesse peatus paika, milleks oli Vana-Kreeka pooljumalikust arsti multikompleksne haigla, mille alla kuulus amfiteater, miniatuurne olümpiastaadion, võõrastemaja. Kõik muidugi varemeis. Samal alal oli ka arheoloogiamuuseum, mille peamisteks eksponaatiteks olid võlts marmorsambad ja kujud ning kunagised arstide töövahendid. Sisse tulles võeti meilt ära meie lipud ja maskot, millele pidime enne lahkumist järgi minema. Järgmine peatus oli mägedes üks Vana-Kreeka kindlus, milles palju erilist ei leidunud, aga me juhtusime kokku HOT-i tiimiga kellega me muidugi tegime koos ühe pildi. Sellele lisandus veel üks arheoloogiamuuseum, milles leidus lõpuks ka hapniku. Terve eelnev päev oli olnud üle 30 kraadi sooja ja mitte ainsatki tuuleiili ning see kuumus kestis. Kui see oli lõppenud läksime edasi enne mainitud arsti haukambrisse, mis meenutas egiptlaste omi, kuna ka sellele mehele oli kogu tema vara kaasa antud. Seejärel viidi meid Ateena äärelinna uitama ja toitu otsima. Meie leidsime endale Kreekapärase kiirtoidu restorani, mille toit oli väga hea, ehkki ei midagi väga vapustavat.  Jätkasime oma bussireisi Ateenasse ning samal ajal pidasin mina (Karl) oma elu kõige mõnusamat vestlust Soome tiimi vanima liikmega üksteise koolielust ja robootikast. Kui olime Ateena kesklinna jõudnud visati meid kõiki bussilt maha ja edasi pidime ise liikuma. Sellel hetkel otsustasime, et meil läheb vaja eksperti oma järgmise aasta teema jaoks ning palusime selleks oma giidi, millega ta nõustus. Saime tema visiitkaardi koos kontaktandmetega. Siis me hakkasime oma korteri poole astuma läbi pealtnäha hüljatud tänavate, täis prügi, rotilaipe ja täpselt 38 süstalt (Oliver luges). Kui olime kohale jõudnud, pakkisime asjad lahti ja panime oma pluusid pesema, avastades, et pesumasinat saab käivitada läbi elektrikapis oleva nupu, mille vajutamine lööb peakaitsme välja, aga me saime selle ikka kuidagi tööle. Greete, Mirtel, Karl ja Mai läksid linnapeale uitama ning Romet ja Oliver jäid meie elektrikapiga eksperimenteerima. Linnas juhtusime astuma ühte muusika-ja filmiplaadi poodi, kust oli väga kahju lahkuda, nähes kui imelised olid hinnad ajaloo parimate filmide plaatidele. Liikusime edasi läbi suveniiripoodide, ostes postkaarte, magneteid ja muud sellist. Kui lõpuks sööma jõudsime, olid hotelli jäänud poisid meile juba nii mõnegi kontroll-ja katsevideo saatnud meie korterist ja oma eksperimentidest. Söögi ajal otsustas Mirtel süüa ära terve pipra kauna, millel muidugi head tagajärge just ei olnud. Seejärel läksime Oliverile ja Rometile õhtusööki ja kõigile järgmist hommikusööki otsima (sealhulgas liitrite kaupa vett). Teel poodi ja tagasi ekslesime läbi turuplatsi, kust tüdrukud endale apelsine varusid. Poest varusime söögikraami ning huvitaval kombel müüdi munasid ükshaaval. Pidime need ise koti sisse korjama ja koju vedama. Korterisse minnes kohtasime Kreeka kohalikku õuelooma - prussakat (õnneks mitte toaloomana). Õhtu lõpetasime AGA MIKS-i Ameerika videote vaatamisega ja järgmiseks hooajaks mõtete kogumisega ehk tekkis palju plaane ja mõtteid. Mirtel hakkas uue aasta jaoks slaidide põhju kujundama ning Oliver tegeles püütoni katsetamisega.

5.PÄEV - Romet

Viies ja ühtlasi viimane päev Kreekas. Hommikul ärkasime natukene hiljem, kui eelnevad päevad rantšos. Siiski olime ikkagi väsinud eelmistest päevadest, mis olid olnud väga tempokad ja pikad. Hommikusööki valmistasime ise: Mirtel tegi meile kõigile munaputru, mis oli lihtne aga maitsev. Greete kirjutas isegi mõned postkaardid, kuid sellega kaugele ei jõudnud. Pärast seda asusime kohe oma asju kokku pakkima, mis lõpuks läks parajaks kaoseks… Kui saime väikese Veneaegse liftiga kõik kohvrid alla (isegi Greete kohvri, mida tuli koostööle allutada), siis võtsime suuna kohvri hoiustamis asutuse poole. Sinna jalutasime umbes 20 min, selle aja jooksul jõudsid kohvrid liikuda ühelt inimeselt teisele, kuna need olid väga rasked. Pärast kohvrite kappidesse jätmist liikusime edasi Ateena akropoli suunas. Akropoli juurde jõudes avastas Mirtel, et oleme geopeituse asukoha lähedal. Natukese otsimisega leidsimegi aarde ülesse. Seejärel liikusime broneeritud piletitega akropoli. Ronisime vaevaliselt palavusega tippu ning tegime pilte ja videoid. Seejärel andsime üksteisele vaba aega akropolise ja selle vaadete nautimiseks ja avastamiseks. Kokkulepitud kellaajaks liikusime väljapääsu juurde ja kogunesime taas kokku. Mööda turistirikkaid tänavaid liikusime olümpia staadioni poole. Jalutamine oli kõhud tühjaks teinud ning kuna tiimis on erisoove söögi osas, siis läksime lahku ja ostsime endale sobivast kohast süüa. Romet sõi croissant´i ja Fantat. Eriti maitsvad olid Oliveri pikad kommid (tegelikkuses ostis ka Romet neid). Greete ja Mirtel nautisid kohaliku joogiputka jooke - Greete värsket apelsinimahla ja Mirtel jäätisekokteili. Siis läksimegi olümpia staadionit uudistama. Just sellel staadionil toimusid esimesed tänapäevased olümpiamängud, ning ka täna toimus seal mingi väiksem võistlus või üritus, millest keelebarjääri tõttu aru ei saanud. Greete isegi tegi väikese võidujooksu mööda staadionit. Tegime pilte ja videoid sotsiaalmeedia jaoks. Seejärel läksime tagasi kohvri hoiustus asutusse. Tee peal ostsime veel viimaseid suveniire ja käisime läbi Starbucksist ning kohalikust toidupoest. Ja oligi aeg liikuda lennujaama. Kell oli vaevu kolm, kui hakkasime staadionilt liikuma. Võtsime oma kohvrid ning liikusime metroo peale. Metroo piletitega juhtus ka üks päris huvitav lugu. Esiteks oli masin katki ja kaardid ei töötanud, lõpuks teise masina juurest siiski saime pileti. Ja Oliveril, kui hakkas minema pileti väravast läbi, juhtus niimoodi, et ta kogemata pani korra pileti kuid ei jõudnud piisavalt kiiresti läbi ning enam pilet ei töötanud. Õnneks siiski sai ta kellegi teise järelt läbi tulla ja pärast probleeme ei tekkinud. Metroos häirisid meie rahu kohalikud pillimängijad (tegelikult täitsa lõbus) Pärast esimest metrood kaalusime ja pakkisime oma kohvreid keset peatust ümber. Napilt enne järgmise metroo tulekut saime viimased lukud kinni tõmmatud. Lennujaamas pidime kiletama oma Roll-Up-id ning lõpuks selgus, et peame selle viima mitte-standartsete pagasite check in-i. Kahjuks läks meil juba lennukile minekuga väga kiireks ja postkaardid jäid saatmata, oleksime peaaegu lennukist maha jäänud. See läks korraks täitsa kaoseks. Nt. läks Greete vetsu riideid vahetama, kui avastas sealt Mai telefoni, mis oli ennist sinna jäänud. Lennukisõidul midagi ülipõnevat ei juhtunud. Romet ja Oliver vaatasid Breaking Bad’i, tüdrukud tegelesid videote monteerimisega ning Karl magas. Poola lennujaama jõudes oli aeg süüa otsida. Tahtsime süüa Subway-d mida otsisime pikalt, kuid avastasime et see on teisel pool turvakontrolli. Pärast Rometi maksevahendite puudumist saime lõpuks söönuks ning puhkasime lennu värava ees. Me ei jaksanud enam midagi teha nii, et Romet ja Oliver mängisid arvutis ja teised puhkasid niisama, pooleldi magades. Lõpuks saime lennukisse ja jõudsimegi tagasi Eestisse. Tallinnasse jõudes võttis ilm meid vastu külma ja tuulise vihmaga, mis viis viimased mõtted unest minema. Saime kätte oma kohvrid ja väljusime lennujaamast. Seal ootasid meid meie vanemad, kes meid siis koju viisid. Ja nii jõudiski meie imeline seiklus lõpule.